Briti riigimehe Edward G. Wakefieldi juhtimisel jõuavad Aucklandi saarele Port Nicholsonisse esimesed Uus-Meremaale asunud Briti kolonistid.
Aastal 1642 sai Hollandi navigaator Abel Tasman esimestena eurooplastest, kes avastasid Vaikse ookeani lõunaosa saaregrupi, mis hiljem sai nimeks Uus-Meremaa. Maaletoomise ajal tapsid põlise maoori päritolu sõdalased mitu Tasmani meeskonda, kes tõlgendasid eurooplaste pasunasignaalide vahetamist lahingu eelmänguna. Saared, mis said oma nime Hollandi Zeelandi provintsi järgi, ei äratanud Euroopas palju täiendavat tähelepanu kuni 18. sajandi lõpuni, kui inglise maadeuurija kapten James Cook sõitis piirkonnast läbi ja kirjutas Uus-Meremaa kohta üksikasjalikke aruandeid.
Järgnesid vaalapüüdjad, misjonärid ja kauplejad ning 1840. aastal annekteeris Suurbritannia saared ja asutas Uus-Meremaa esimese alalise asula Wellingtonisse. Sel aastal allkirjastasid maoorid Waitangi lepingu, millega nad tunnustasid Suurbritannia suveräänsust vastutasuks oma maa garanteeritud valdamise eest. Maooride ja valgete asunike vaheline relvastatud territoriaalne konflikt jätkus aga kuni 1870. aastani, mil Euroopa mahasurumisele oli vastu jäänud vähe maore.
Algselt Austraalia Uus-Lõuna-Walesi koloonia osaks saanud Uus-Meremaa sai 1841. aastal eraldi kolooniaks ja see muudeti omavalitsuseks 1852. aastal. Dominioonistaatus saavutati 1907. aastal. Täielik iseseisvus anti 1931. aastal ja Uus-Meremaa ratifitseeris selle 1947. aastal.
