Sel päeval 1965. aastal teatas president Lyndon B. Johnson Alabama kubernerile George Wallace'ile, et ta kutsub föderaalset võimu üles kutsuma Alabama rahvuskaardi kokku, et kontrollida kavandatud kodanikuõiguste marssi Selmast Montgomeryni.
Hirmutamine ja diskrimineerimine olid varem takistanud Selma musta elanikkonna registreerimist ja hääletamist üle poole linna. Pühapäeval, 7. märtsil 1965 marssis 600 meeleavaldajast koosnev rühm pealinnas Montgomery's, et protesteerida sellise valimisõiguse kaotamise ja musta mehe Jimmie Lee Jacksoni varasema tapmise eest riigikaaslase poolt.
Julgetes stseenides, mida hiljem edastati televisioonis, ründasid riigi- ja kohalikud politseid marsruute Billy-klubide ja pisargaasiga. Televaatajad olid piltidest kaugel ja vaid kaks päeva pärast „Verist pühapäeva“ korraldas Lõuna-kristliku juhtimiskonverentsi (SCLC) juht Martin Luther King, protestiv marss. King pööras marssijad siiski ümber, selle asemel et marssi ilma föderaalse kohtu nõusolekuta läbi viia.
Pärast seda, kui Alabama föderaalkohtunik otsustas 18. märtsil, et kolmas marss võib edasi minna, töötasid president Johnson ja tema nõunikud kiiresti, et leida viis, kuidas tagada Kuninga ja tema meeleavaldajate turvalisus teel Selmast Montgomerysse. Nende kõige võimsamaks takistuseks oli kuberner Wallace, otsekohene segregatsioonimees, kes ei tahtnud riiklikke vahendeid meeleavaldajate kaitseks kulutada. Tundi pärast Valge Maja salvestatud telefonikõnesid, et ta kutsub korra hoidmiseks välja Alabama rahvuskaardi, läks Wallace televisiooni ja nõudis, et Johnson asuks föderaalsetes vägedes.
Vihane, ütles Johnson peaprokurörile Nicholas Katzenbachile, et ta kirjutaks pressiteate, milles väitis, et kuna Wallace keeldus oma osariigis korra hoidmiseks kasutamast 10 000 olemasolevat kaardiväelast, kutsus Johnson ise valvuri üles ja andis neile kogu vajaliku toetuse. Mitu päeva hiljem järgisid 50 000 marssijat Kuningale umbes 54 miili, osariikide ja föderaalvägede valvsa pilgu all.
Ohutult 25. märtsil Montgomerysse saabudes jälgisid nad Kingitooli hoone trepiastmetest oma kuulsat kõnet “How Long, Not Long”. Johnsoni ja Wallace’i ning Johnsoni otsustava tegevuse kokkupõrge oli oluline pöördepunkt kodanikuõiguste liikumises. Kongress võttis viie kuu jooksul vastu hääletamisõiguse seaduse, mille Johnson seadis uhkelt seaduseks 6. augustil 1965.
