Suessi kriis algab siis, kui Egiptuse president Gamal Abdel Nasser riigistab Suurbritannia ja Prantsuse omanduses oleva Suessi kanali.

Suessi kanal, mis ühendab Vahemerd ja Punast merd kogu Egiptusega, valmisid Prantsuse inseneride poolt aastal 1869. Järgmise 87 aasta jooksul püsis see suures osas Suurbritannia ja Prantsuse kontrolli all ning Euroopa sõltus sellest odava naftatranspordi marsruudina Lähis-Ida.

Pärast Teist maailmasõda nõudis Egiptus Suurbritannia vägede evakueerimist Suessi kanalitsoonist ja 1956. aasta juulis natsionaliseeris president Nasser kanali, lootes kehtestada teemaksud, mis maksaksid Niiluse jõe äärde massiivse tammi ehitamise eest. Vastuseks tungis Iisrael oktoobri lõpus ning Briti ja Prantsuse väed maabusid novembri alguses, hõivates kanalitsooni. Nõukogude, USA ja USA surve all taganesid Suurbritannia ja Prantsusmaa detsembris ning Iisraeli väed lahkusid märtsis 1957. Sel kuul võttis Egiptus kanali üle kontrolli ja avas selle uuesti kaubanduslikuks laevanduseks.

Kümme aastat hiljem sulges Egiptus kanali uuesti pärast kuuepäevast sõda ja Iisraeli okupatsiooni Siinai poolsaarel. Järgmise kaheksa aasta jooksul eksisteeris Suai kanal, mis eraldab Siinai ülejäänud Egiptusest, Egiptuse ja Iisraeli armee vahelise rindejoonena. 1975. aastal taasavas Egiptuse president Anwar el-Sadat pärast kõnelusi Iisraeliga Suessi kanali rahu žestina. Praegu navigeerib kanalil päevas keskmiselt 50 laeva, mis veavad aastas üle 300 miljoni tonni kaupu.