Sisu

• Sisseränne koloonia ajastul
• Sisseränne 19. sajandi keskel
• Ellis Island ja sisserände föderaalne määrus
• Euroopa sisseränne: 1880–1920
• 1965. aasta sisserände- ja kodakondsusseadus
• FOTO GALERII
• Sisseränne: Ellis Island

Ameerika Ühendriigid kogesid suuri kolonisatsiooni ajal, 19. sajandi esimesel poolel ja 1880ndatest kuni 1920. aastani suuri immigratsioonilaineid. Paljud immigrandid tulid Ameerikasse otsima suuremat majanduslikku võimalust, samas kui mõned, näiteks palverändurid 1600ndate alguses, saabusid siia. usuvabaduse otsimisel. 17. – 19. Sajandil tulid Ameerikasse nende tahte vastaselt sajad tuhanded Aafrika orjad. Esimene oluline sisserännet piirav föderaalne seadus oli Hiina 1882. aasta välistamisseadus. Üksikud osariigid reguleerisid sisserännet enne 1892. aastal Ellis Islandi avamist, mis on riigi esimene föderaalne sisserändejaam. Uute seadustega lõpetati 1965. aastal Euroopa sisserändajaid soosiv kvoodisüsteem ja tänapäeval tuleb suurem osa riigi sisserändajatest Aasiast ja Ladina-Ameerikast.

Sisseränne koloonia ajastul

Varasematest päevadest peale on Ameerika olnud sisserändajate rahvas, alustades oma algsetest elanikest, kes ületasid kümneid tuhandeid aastaid tagasi Aasiat ja Põhja-Ameerikat ühendava maismaasilla. 1500-ndateks olid esimesed eurooplased eesotsas hispaanlaste ja prantslastega asunduste rajamist sellest, millest saab USA. 1607. aastal rajasid inglased Virginia kolooniasse Jamestowni oma esimese alalise asustuse tänapäeva Ameerikas.

Kas sa teadsid? 1. jaanuaril 1892 oli Iisraeli Corki krahvkonnast pärit teismeline Annie Moore esimene sisserändaja, keda Ellis saarel töödeldi. Ta oli oma kahe noorema vennaga juhtinud peaaegu kahenädalase teekonna üle Atlandi ookeani. Annie kasvatas peret hiljem New Yorgi Alam-East Side'is.

Mõned Ameerika esimesed asunikud otsisid vabadust oma usku praktiseerida. 1620. aastal põgenes umbes sajast inimesest koosnev rühm, keda hiljem tunti kui palverändureid, usulise tagakiusamise eest Euroopasse ja saabus Massachusettsi tänapäeva Plymouthisse, kus nad asutasid koloonia. Neile järgnes peagi suurem usuvabadust taotlev grupp puritaanid, kes rajasid Massachusettsi lahe koloonia. Mõnede hinnangul rändas piirkonda vahemikus 1630–1640 20 000 puritaanit.

Suurem osa sisserändajatest saabus Ameerikasse majanduslikke võimalusi otsima. Kuna läbisõidu hind oli järsk, tegi hinnanguliselt pool või enam reisi teinud valgetest eurooplastest seda, saades kaldunud teenistujateks. Ehkki mõned inimesed taganesid end vabatahtlikult, rööviti teised Euroopa linnades ja sunniti Ameerikas teenistusse. Lisaks saadeti tuhandeid inglastest süüdimõistetuid üle Atlandi ookeani kaldunud teenijatena.

Teine rühm sisserändajaid, kes saabusid koloniaalperioodil nende tahte vastaselt, olid Lääne-Aafrikast pärit mustad orjad. Varasemad orjapidamise andmed Ameerikas hõlmavad umbes 20 aafriklase rühma, kes sunniti 1619. aastal Virginia osariigis Jamestowni surnuks lükatud servituuti. 1680. aastaks oli Ameerika kolooniates umbes 7000 Aafrika orja - arv, kes õhutas õhku 700 kuni 1790. aastani. , mõnede hinnangute kohaselt. Kongress keelas orjade impordi USA-sse alates 1808. aastast, kuid tava jätkus. USA kodusõja (1861-1865) tagajärjel vabastati umbes 4 miljonit orja. Ehkki täpseid numbreid ei saa kunagi teada, arvatakse, et 17. – 19. Sajandil toodi Ameerikasse 500 000–650 000 aafriklast ja müüdi orjusse.

Sisseränne 19. sajandi keskel

Teine suur sisserändelaine leidis aset umbes aastail 1815–1865. Enamik neist uustulnukatest saabus Põhja- ja Lääne-Euroopast. Ligikaudu üks kolmandik tuli Iirimaalt, kus 19. sajandi keskel kogesid suurt näljahäda. 1840. aastatel olid peaaegu pooled Ameerika immigrandid pärit ainult Iirimaalt. Tavaliselt vaesunud asusid need Iiri immigrandid saabumispunkti lähedal idaranniku äärsetesse linnadesse. Aastatel 1820–1930 rändas Ameerika Ühendriikidesse umbes 4,5 miljonit iirlast.

Ka 19. sajandil võttis USA vastu umbes 5 miljonit saksa sisserändajat. Paljud neist rändasid tänapäeva Midwestisse, et osta talusid või kogudusi sellistes linnades nagu Milwaukee, St. Louis ja Cincinnati. 2019. aasta rahvaloendusel väitis Saksa päritolu rohkem ameeriklasi kui ükski teine ​​grupp.

1800. aastate keskel asus USA-sse märkimisväärne arv Aasia sisserändajaid. 1850ndate aastate alguseks oli sinna kolinud umbes 25 000 hiinlast, keda meelitasid uudised California kullapalavikust.

Uustulnukate sissevool tekitas Ameerika põliselanike, peamiselt anglosaksi protestantide elanikkonna teatud rühmade sisserändajatevastaseid tundeid. Uustulnukaid peeti sageli soovimatuks konkurentsiks töökohtade järele, samas kui paljud katoliiklased olid eriti iirlased kogenud diskrimineerimist oma usuliste veendumuste pärast. 1850ndatel üritas immigratsioonivastane, katoliiklik Ameerika ameeriklaste partei (mida nimetatakse ka teadmistekstideks) sisserännet tugevalt ohjeldada ja juhtis USA presidendivalimistel isegi kandidaati, USA endist presidenti Millard Fillmore (1800-1874). 1856.

Pärast kodusõda koges USA 1870. aastatel depressiooni, mis aitas kaasa sisserände aeglustumisele.

Ellis Island ja sisserände föderaalne määrus

Üks esimesi olulisi sisserände piiramise föderaalseadusi oli 1882. aasta Hiina välistamisseadus, mis keelas Hiina töölistel tulla Ameerikasse. Kalifornlased olid uue seaduse pärast agiteerinud, süüdistades hiinlasi, kes olid nõus vähem töötama, palkade languses.

Suure osa 1800. aastatest oli föderaalvalitsus sisserändepoliitika jätnud üksikute osariikide otsustada. Sajandi viimaseks kümnendiks otsustas valitsus siiski, et on vaja astuda sammule aina uustulnukate üha suureneva sissevooluga. 1890. aastal määras president Benjamin Harrison (1833–1901) Ellis Islandi, mis asub New Yorgi sadamas Vabadussamba lähedal, föderaalse sisserändejaamana. Ellis Islandi kaudu tegutses Ameerika Ühendriikides selle tegutsemise aastatel 1892–1954 enam kui 12 miljonit sisserändajat.

Euroopa sisseränne: 1880–1920

Aastatel 1880–1920, kiire industrialiseerimise ja linnastumise ajal, võttis Ameerika vastu enam kui 20 miljonit sisserändajat. Alates 1890. aastatest oli suurem osa saabujaid Kesk-, Ida- ja Lõuna-Euroopast. Ainuüksi sel kümnendil rändas Ameerikasse umbes 600 000 itaallast ja 1920. aastaks oli USAsse sisenenud üle 4 miljoni. Ida-Euroopa juute, kes põgenevad usulise tagakiusamise eest, saabus samuti palju; aastatel 1880–1920 sisenes Ameerika Ühendriikidesse üle 2 miljoni.

Uute sisserändajate vastuvõtmise tippaasta oli 1907, kui riiki sisenes seaduslikult umbes 1,3 miljonit inimest. Kümne aasta jooksul põhjustas I maailmasõja puhkemine (1914–1918) sisserände languse. 1917. aastal võttis Kongress vastu õigusaktid, millega nõuti, et üle 16-aastased sisserändajad läbiksid kirjaoskuse testi, ja 1920. aastate alguses kehtestati immigratsioonikvoodid. 1924. aasta immigratsiooniseadusega loodi kvoodisüsteem, mis piiras sissepääsu 2 protsendile Ameerika Ühendriikide rahvuste koguarvust, alates 1890. aasta rahvaloenduse süsteemist, mis soosis sisserändajaid Lääne-Euroopast ja keelatud sisserändajaid Aasiast.

1965. aasta sisserände- ja kodakondsusseadus

Sisseränne langes 1930. aastate globaalse depressiooni ja II maailmasõja (1939–1945) ajal. Aastatel 1930–1950 vähenes Ameerika Ühendriikide rahvaloenduse büroo andmetel Ameerika välismaal sündinud rahvaarv 14,2-lt 10,3-le miljonile ehk 11,6-lt 6,9-ni kogu elanikkonnast. Pärast sõda võttis kongress vastu eriseadused, mis võimaldasid Euroopast ja Nõukogude Liidust pärit põgenikel USAsse siseneda. Pärast 1959. aastal Kuubas toimunud kommunistlikku revolutsiooni võtsid USAsse sisse ka sajad tuhanded selle saareriigi põgenikud.

1965. aastal võttis Kongress vastu sisserände ja kodakondsuse seaduse, millega kaotati kodakondsusel põhinevad kvoodid ja lubati ameeriklastel sponsoreerida oma päritoluriigi sugulasi. Selle seaduse ja sellele järgnenud seadusandluse tagajärjel koges rahvas sisserändeharjumusi. Praegu on suurem osa USA sisserändajatest pärit Aasiast ja Ladina-Ameerikast, mitte Euroopast.

FOTO GALERII

Sisseränne: Ellis Island