Sisu
- Volituste eraldamine
- Seadusandlik haru
- Täitevharu
- Justiitsharu
- Kolme valitsuse haru kaudsed volitused
- Kontrollid ja kaalud
- Allikad
USA valitsuse kolm haru on seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Võimude lahususe doktriini kohaselt jaotas USA põhiseadus föderaalvalitsuse võimu nende kolme haru vahel ning rajas kontrolli- ja tasakaalusüsteemi, tagamaks, et ükski haru ei muutuks liiga võimsaks.
Volituste eraldamine
Valgustusajastu filosoof Montesquieu lõi oma mõjukas 18. sajandi teoses “Seaduste vaim” fraasi “trias politica” ehk võimude lahusus. Tema kontseptsioon valitsusest, mis jagunes üksteisest sõltumatult tegutsevateks seadusandlikeks, täidesaatvateks ja kohtuasutusteks, oli inspireeritud USA põhiseaduse kujundajad, kes seisid teravalt vastu liiga suure võimu koondamisele ühte valitsusasutusse.
James Madison kirjutas ajakirjas Federalist Papers oma võimude lahususe vajalikkusest uue rahva demokraatlikule valitsusele: „Kõigi võimu - seadusandliku, täidesaatva ja kohtusüsteemi - koondamine ühtedesse kätesse, olgu siis üks, mõni või mitu ja kas pärilik, ise ametisse nimetatud või valitud, võib õigustatult hääldada just türannia määratluse järgi. ”
Seadusandlik haru
Põhiseaduse I artikli kohaselt on riigi seaduste koostamisel esmane võim seadusandlikul harudel (USA kongress). See seadusandlik võim jaguneb veelgi Kongressi kaheks kojaks ehk kojaks: Esindajatekoda ja senat.
Kongressi liikmed valivad Ameerika Ühendriikide inimesed. Kui iga osariik saab selle esindamiseks sama arvu senaatoreid (kaks), põhineb iga osariigi esindajate arv osariigi rahvaarvust.
Seega, kuigi senaatoreid on 100, on 435 koja valitud liiget, lisaks veel kuus hääleõiguseta delegaati, kes esindavad nii Columbia linnaosa kui ka Puerto Rico ja teisi USA territooriume.
Seadusandliku akti vastuvõtmiseks peavad mõlemad kojad vastu võtma sama seaduse eelnõu versiooni häälteenamusega. Kui see juhtub, läheb eelnõu presidendile, kes võib selle kas seadusele alla kirjutada või põhiseaduses määratud vetoõiguse alusel tagasi lükata.
Regulaarse veto korral võib kongress kummagi maja kahekolmandikulise hääletamisega veto tühistada. Nii vetoõigus kui ka kongressi võimalus veto tühistada on näited põhiseaduses kavandatud kontrolli- ja tasakaalusüsteemist, et ükski haru ei saaks liiga palju võimu.
Täitevharu
Põhiseaduse II artiklis on öeldud, et täidesaatval võimuorgal, mille juht on president, on õigus rahva seadusi jõustada või täita.
Lisaks presidendile, kes on relvajõudude ülem ja riigipea, kuuluvad täitevorgani ka asepresident ja kabinet; riigiosakond, kaitseosakond ja veel 13 täidesaatvat osakonda; ja mitmesugused muud föderaalsed ametid, komisjonid ja komiteed.
Erinevalt kongressi liikmetest ei vali presidenti ja asepresidenti otse inimesed iga nelja aasta tagant, vaid valimiskolleegiumi süsteemi kaudu. Inimesed hääletavad valijate kile valimisel ja iga valija lubab anda oma hääle selle kandidaadi poolt, kes saab esindatud inimestelt kõige rohkem hääli.
Lisaks õigusaktide allkirjastamisele (või vetoõigusele) saab president mõjutada riigi seadusi mitmesuguste täidesaatvate toimingute kaudu, sealhulgas täitevvõimu korraldused, presidendi memorandumid ja teadaanded. Täitevvõimu ülesandeks on ka rahva välispoliitika elluviimine ja diplomaatia läbiviimine teiste riikidega, ehkki senat peab ratifitseerima kõik välisriikidega sõlmitud lepingud.
Justiitsharu
III artiklis otsustati, et riigi kohtuvõim seaduste kohaldamisel ja tõlgendamisel peaks kuuluma „ühele kõrgemale kohtule ja madalama astme kohtutele, mida kongress võib aeg-ajalt ordineerida ja luua”.
Põhiseaduses ei täpsustatud ülemkohtu volitusi ega selgitatud, kuidas kohtuharu tuleks korraldada, ning kohtusüsteem võttis mõneks ajaks tagaruumi teistele valitsusharudele.
Kuid see kõik muutus koos Marbury vs. Madison, 1803. aasta verstapostist koosnev juhtum, millega kehtestati Riigikohtu kohtuliku kontrolli pädevus, millega määratakse kindlaks täidesaatva ja seadusandliku akti põhiseaduspärasus. Kohtulik kontroll on veel üks toimiva kontrolli- ja tasakaalusüsteemi põhinäide.
Föderaalse kohtusüsteemi liikmed, kuhu kuuluvad ülemkohus, 13 USA apellatsioonikohtu ja 94 föderaalse kohtuliku ringkonnakohtu, kelle on ametisse nimetanud president ja kinnitanud senat. Föderaalkohtunikud hoiavad oma ametikohti seni, kuni nad tagasi astuvad, surma saavad või ametist vabastatakse.
Kolme valitsuse haru kaudsed volitused
Lisaks iga haru põhiseaduses loetletud konkreetsetele volitustele on iga haru nõudnud ka teatavaid kaudseid volitusi, millest paljud võivad kohati kattuda. Näiteks on presidendid väitnud ainuõigust teha välispoliitikat ilma kongressiga konsulteerimata.
Kongress on omakorda vastu võtnud õigusaktid, mis määratlevad konkreetselt, kuidas seadust peaks täidesaatev haru haldama, samal ajal kui föderaalkohtud on seadusi tõlgendanud viisil, mida kongress ei kavatsenud, esitades süüdistusi „seadusloomise kohtadest”.
Pärast ülemkohtu otsust 1819. aasta kohtuasjas laienesid põhiseadusega kongressile antud volitused McCulloch vs. Maryland et põhiseadus ei täpsusta kõiki kongressile antud volitusi.
Sellest ajast alates on seadusandlik haru võtnud põhiseaduse I artikli 8. jaos sisalduva „vajaliku ja nõuetekohase klausli” või „elastse klausli” alusel sageli kaudseid täiendavaid volitusi.
Kontrollid ja kaalud
Meeste poolt hallatava valitsuse kujundamisel meeste jaoks on suured raskused järgmised: peate esmalt võimaldama valitsusel kontrollida valitsetavat; ja järgmises kohas kohustage seda ennast kontrollima, ”kirjutas James Madison ajakirjas Federalist Papers. Kõigi kolme valitsuse haru tasakaalus hoidmiseks on igal harudel volitused, mida ülejäänud kaks haru saavad kontrollida. Siin on viisid, kuidas täidesaatev, kohtu- ja seadusandlik haru hoiavad üksteist reas:
· President (täitevvõimu juht) on sõjaväe ülemjuhataja, kuid Kongress (seadusandlik haru) eraldab sõjaväele vahendeid ja hääletab sõja väljakuulutamiseks. Lisaks peab senat ratifitseerima kõik rahulepingud.
· Kongressil on rahakoti võim, kuna see kontrollib kõigi täitevmeetmete rahastamiseks kasutatavat raha.
· President nimetab föderaalametnikud, kuid senat kinnitab need kandidaadid.
· Seadusandliku haru piires on kongressi koja ülesanne kontrollida teise võimu kuritarvitamist. Nii esindajatekoda kui ka senat peavad seaduse eelnõuks vastu võtma samal kujul.
· Kui kongress on seaduseelnõu vastu võtnud, on presidendil õigus veksli koostamine. Kongress võib omakorda kummutada tavalise presidendi veto mõlema maja kahekolmandikulise häälteenamusega.
· Riigikohus ja muud föderaalsed kohtud (kohtuharu) võivad tunnistada seadused või presidendi toimingud põhiseadusega vastuolus olevaks, seda menetlust nimetatakse kohtulikuks kontrolliks.
· President kontrollib kohtunikke ametisse nimetamise kaudu, mida saab kasutada föderaalkohtute suuna muutmiseks
· Põhiseaduse muudatuste vastuvõtmisega saab Kongress tõhusalt kontrollida Riigikohtu otsuseid.
· Kongress võib süüdistada nii täidesaatva kui ka kohtu haru liikmeid.
Allikad
Volituste lahutamine, Oxfordi juhend Ameerika Ühendriikide valitsusele.
Valitsusharud, USA.gov.
Volituste lahusus: ülevaade, riiklik seadusandjate konverents.
