Hip-hopi juured kui muusikaline nähtus on vaidluse all, kuid selle juured kui kommertsnähtus on palju selgemad. Nad jäljendavad otse 5. jaanuaril 1980, mil laulust “Rapper’s Delight” sai esimene hiphopi singel, kes eales jõudnud Stend 40 parimat.
Enne “Rapper’s Delight” õnnestumist oli hiphopi väljaspool New Yorki vähe tuntud ja isegi New Yorgi siseselt teadsid need, kelle orbiidid piirdusid Manhattani kesklinna ja kesklinnaga. Hiphop’MC-de räppimise põhielemendid, DJ-de segamine ja kriimustamine, B-Boys break-dancing’id olid 1979. aastaks kõik paigas, kuid te ei saanud sisse kõndida Times Square'i plaadipoodi ja osta hip-hopi albumit. Hip hop oli midagi, mida pidid kogema elades, klubides ja pidude ajal naabruskonnas nagu Lõuna-Bronx ja Harlem.
Need olid seaded, kus hiphopi asutajad, nagu Grandmaster Flash, Kurtis Blow ja DJ Kool Herc, olid hõivatud oma nime tegemisega, samal ajal kui Studio 54 rahvahulgad tantsisid disko viimastel päevadel vaid mõni miil lõunasse. Vahepeal oli see New Jersey ärinaine, kes pani kaks suundumust kokku, et sünnitada tööstus. Tema nimi oli Sylvia Robinson, varem laulja ja hiljem väikese plaadifirma All Platinum omanik. Kuulnud Harlemi klubis plaadistanud räpparit, seadis ta oma poja Joey ülesandeks leida keegi, kes saaks lindil teha sama. Joey värbas oma sõbra Big Bank Hanki Englewoodi osariigis New Jersey pizzeriasse ning kapten Gee ja Wonder Mike'i ümbruskonnast. See oli reedel. Sylvia nimetas äsja moodustatud kolmiku Harlemi Suhkru mäe lõigu järgi, valis Chici diskolavastuse “Good Times” taustaks ja järgmiseks esmaspäevaks kavandatud stuudioaja.
Selle reede ja esmaspäeva vahel toimunu on mõneti poleemikat tekitanud. See hõlmab seda, et Big Bank Hank laenab oma laulusõnu peaaegu hulgimüügilt Harlem MC suurärimehe Cazi sülearvutilt, kelle nime ei kajastata kusagil „Räppari rõõmu” krediidi- või autorikontrollis. Esmaspäeval juhtunu oli siiski sirgjooneline ja revolutsiooniline: heliplaat, mis algas “Ma ütlesin hip, hop, hipi, hipi…” ja lõpetas muusikaajaloo muutmise.
