Rooma senati majas pussitasid 60 vandenõu Marcus Junius Brutuse ja Gaius Cassius Longinuse juhtimisel Rooma diktaatori Gaius Julius Caesari.
Muistses, kuid mitte eriti silmapaistvas Rooma aristokraatlikus perekonnas Julii sündinud Caesar alustas oma poliitilist karjääri 78 B.C. patrullivastase Rahvapartei prokurörina. Ta võitis parteis oma reformierakondlike ideede ja oraatorlike oskuste tõttu oma mõjuvõimu ning aitas Rooma keiserlikel jõupingutustel, koondades eraarmee Pontuse kuninga vastu võitlemiseks 74 B.C. Ta oli Pompey liitlane, Rahvapartei tunnustatud juht ja võttis selle ametikoha sisuliselt üle pärast seda, kui Pompey lahkus Roomas 67 B.C. saada idas Rooma vägede ülemaks.
Aastal 63 B. C. valiti Caesar pontifex maximus, või “ülempreester”, väidetavalt raskete altkäemaksu kaudu. Kaks aastat hiljem tehti temast Hispaania kaugema maa kuberner ja 60-ndal aastal B.C. naasis Rooma, taotledes kõrgelt konsulaari. Peamiselt Rooma vabariigi kõrgeimat kontorit konsulteerisid kaks poliitikut igal aastal. Konsulid juhtisid armeed, juhatasid senatit ja täitsid selle dekreete ning esindasid riiki välissuhetes. Caesar moodustas Rooma jõukaima mehe Pompey ja Marcus Licinius Crassusega poliitilise liidu, nn esimese triumviraadi, ning 59. aastal C.C. valiti konsuliks. Ehkki Caesari maareformid olid Rooma senati enamuse poolt üldiselt vastu, võitis ta paljude roomlaste seas populaarsuse.
Aastal 58 C.C., Caesar anti neli Rooma leegioni Cisalpine Gaul ja Illyricum ja järgmise kümnendi jooksul näidanud hiilgavaid sõjalisi andeid, kui ta laiendas Rooma impeeriumi ja tema maine. Teiste saavutuste hulgas vallutas Caesar kogu Gallia, tegi esimesed Rooma sissetungid Suurbritanniasse ja võitis oma leegionites pühendunud toetajaid. Kuid tema õnnestumised äratasid ka Pompey armukadeduse, mis viis nende poliitilise liidu lagunemiseni 53 B.C.
Rooma senat toetas Pompeyt ja palus Caesaril loobuda oma armeest, mida ta keeldus tegemast. Jaanuaris 49 C. C. juhtis Caesar oma leegionid üle Rubiconi jõe Cisalpine Galliast Itaaliasse, kuulutades sellega sõja Pompey ja tema vägede vastu. Caesar saavutas järgnevas kodusõjas varakult võidu, lüües Pompey armee Itaalias ja Hispaanias, kuid sunniti hiljem Kreekas taanduma. Augustis 48 C.C., Pompey jälitamisel, tegi Caesar Pharsaluse lähedal pausi, asutades laagri strateegilisse kohta. Kui Pompey senaatorite väed langesid Caesari väiksema armee peale, suunati nad täielikult ja Pompey põgenes Egiptusesse, kus Egiptuse kuninga ohvitser mõrvas ta.
Caesar määrati hiljem Rooma konsuliks ja diktaatoriks, kuid enne Rooma asumist rändas ta mitu aastat impeeriumis ringi ja kinnistas oma valitsemist. Aastal 45 C. C. naasis ta Rooma ja ta muudeti kogu elu diktaatoriks. Rooma ainsa valitsejana käivitas Caesar impeeriumis ambitsioonikad reformiprogrammid. Kõige püsivam neist oli tema Julia kalendri kehtestamine, mis, välja arvatud väikesed muudatused ja kohandused 16. sajandil, on endiselt kasutusel. Samuti kavandas ta uusi keiserlikke laienemisi Kesk-Euroopas ja idas. Nende tohutute kujunduste keskel mõrvas ta 15. märtsil 44 B. C. vandenõulaste rühma, kes uskusid, et tema surm toob kaasa Rooma Vabariigi taastamise. “Märtsi Iode” tulemuseks oli aga see, et Rooma sukelduti värskes kodusõdade ringis, millest välja tuleks Octavianus, kes oli Caesari vanaisa, kui esimene Rooma keiser Augustus, kes hävitas vabariigi igaveseks.
