Sellel päeval 1905 peab president Theodore Roosevelt New Yorgi vabariiklaste klubisse segavat kõnet.
Roosevelt oli just äsja tagasivalimise võitnud ja rääkis selles kõnes riigi rassisuhete hetkeseisust ja plaanist neid parandada. Aastal 1905 oli paljude valgete ameeriklaste suhtumine teiste rasside suhtes ülimuslik. Põhja ja lõuna vahel valitses endiselt palju kibedust ning lisaks oli Roosevelti ametiajal näha Aasia sisserändajate sissevoolu läänes, mis aitas kaasa uute rassiliste pingete tekkele. Oma rassilise võrdsuse argumendis kasutas Roosevelt tõusulaine tõusu kõigi laevade metafooriks, öeldes, et kui tõsta moraali ja ökonoomsust värviliste meeste seas, tõusevad need samad voorused valgete seas, mida eeldatakse juba arenenumatena, veelgi kõrgemale kraadi. Samal ajal hoiatas ta, et mustade kaotamine toob lõpuks kaasa ka valgete kaotuse.
Roosevelti lahendus rassiprobleemile aastal 1905 oli liikuda aeglaselt sotsiaalse ja majandusliku võrdsuse poole. Ta hoiatas radikaalsete muudatuste kehtestamise eest valitsuse poliitikas ja soovitas selle asemel järk-järgult kohandada valgete suhtumist etnilistesse vähemustesse. Ta nimetas valget ameeriklast kui edasijõudnute võistlust, kelle ülesandeks oli vähemuste staatuse tõstmine, tagades koolituse mahajooksmise võistlusele tööstuse tõhususe, poliitilise võimekuse ja koduse moraali alal. Nii väitis ta, et valged kannavad oma esiisade poolt välja töötatud kõrge tsivilisatsiooni säilitamise kohustust.
Kui Roosevelt uskus iseseisvusdeklaratsiooni sõnadesse kindlalt, et kõik mehed on loodud võrdseteks, siis tema administratsioon võttis kodanikuõiguste parandamiseks ainult passiivse ja pikaajalise lähenemisviisi. Tema järglased 20. sajandil võtsid sama suuna, alles siis, kui Lyndon Johnson võttis 1964. aastal vastu kodanikuõiguse seaduse, et valitsuse jõupingutused rassilise eelarvamuse parandamiseks võetakse seaduseks.
