Ööl vastu 20. augustit 1968 tungivad Tšehhoslovakkiasse umbes 200 000 Varssavi pakti sõjaväelast ja 5000 tanki, et purustada “Praha kevad” lühikeseks liberaliseerimisperioodiks kommunistlikus riigis. Tšehhoslovakklased protestisid sissetungi vastu avalike meeleavalduste ja muu vägivallatu taktikaga, kuid need ei sobinud Nõukogude tankidega. Esimese sekretäri Alexander Dubceki liberaalsed reformid tunnistati kehtetuks ja tema järeltulija Gustav Husaki juhtimisel alustati “normaliseerimist”.
Nõukogudemeelsed kommunistid võtsid 1948. aastal kontrolli Tšehhoslovakkia demokraatliku valitsuse üle. Nõukogude liider Joseph Stalin kehtestas Tšehhoslovakkia kommunistlikele juhtidele oma tahte ning riiki juhiti stalinliku riigina kuni 1964. aastani, mil algas järkjärguline suundumus liberaliseerimisele. Tagasihoidlikust majandusreformist ei piisanud paljudele Tšehhoslovakklastele ning 1966. aasta algusest hakkasid üliõpilased ja haritlased agiteerima haridusmuutuste ja tsensuuri lõpetamise pärast. Esimese sekretäri Antonin Novotny probleeme raskendas Slovakkia liidrite vastuseis, nende seas Aleksander Dubcek ja Gustav Husak, kes süüdistasid keskvalitsust Tšehhi domineerimises.
Jaanuaris 1968 asendas Novotny esimese sekretärina Aleksander Dubcek, kelle Tšehhoslovakkia keskkomitee valis ühehäälselt. Oma võimubaasi kindlustamiseks pöördus Dubcek avalikkuse poole oma pakutud reformide toetamiseks. Reageerimine oli tohutu ning Tšehhi ja Slovakkia reformijad võtsid kommunistliku juhtimise üle.
Aprillis avalikustas uus juhtkond oma tegevusprogrammi, mis lubas demokraatlikke valimisi, Slovakkia suuremat autonoomiat, sõna- ja usuvabadust, tsensuuri kaotamist, reisipiirangute kaotamist ning suuri tööstus- ja põllumajandusreforme. Dubcek teatas, et pakub „inimliku näoga sotsialismi“. Tšehhoslovakkia üldsus tervitas reforme rõõmsalt ja Tšehhoslovakkia kaua seisnud rahvuskultuur hakkas õitsema ajal, mis sai tuntuks kui Praha kevad. Juuni lõpus avaldati populaarne petitsioon “Kaks tuhat sõna”, milles kutsuti üles veelgi kiiremale edusammudele täieliku demokraatia suunas. Nõukogude Liit ning tema satelliidid Poola ja Ida-Saksamaa olid ärevuses Tšehhoslovakkia kommunismi peatselt toimuva kokkuvarisemise pärast.
Nõukogude liider Leonid Brežnev hoiatas Dubcekit oma reformide peatamisega, kuid Tšehhoslovakkia liidrit kannustas tema populaarsus ja ta lükkas looritatud ohud tagasi.Dubcek keeldus osalemast juulis Varssavi pakti suurriikide erinõupidamisel, kuid 2. augustil nõustus ta kohtuma Brežneviga Slovakkia linnas Cierny. Järgmisel päeval kohtusid Euroopa Euroopa kommunistlike parteide esindajad Slovakkia pealinnas Bratislavas ja anti välja kommünikee, mis soovitab Tšehhoslovakkiale survet ajakirjanduse rangema kontrolli eest.
Ent 20. augusti öösel tungisid Tšehhoslovakkiasse ligi 200 000 Nõukogude, Ida-Saksa, Poola, Ungari ja Bulgaaria sõjaväelast, mis on Euroopas suurim sõjaväe koosseis pärast II maailmasõja lõppu. Relvastatud vastupanu sissetungile oli tühine, kuid protestijad asusid kohe tänavatele, rebides tänavasilte, et sissetungijaid segadusse ajada. Prahas liikusid Varssavi pakti väed kontrolli alla tele- ja raadiojaamade üle. Praha raadios keeldusid ajakirjanikud jaamast loobumast ja enne selle vallutamist tapeti umbes 20 inimest. Teised jaamad läksid maa alla ja neil õnnestus mitu päeva eetrisse minna, enne kui nende asukohad avastati.
Dubcek ja teised valitsusjuhid peeti kinni ja viidi Moskvasse. Vahepeal jätkusid tänaval laialdased meeleavaldused ja Varssavi pakti väed tulistasid üle 100 meeleavaldaja. Paljud välisriigid, sealhulgas Hiina, Jugoslaavia ja Rumeenia, mõistsid sissetungi hukka, kuid suuri rahvusvahelisi meetmeid ei võetud. Suur osa Tšehhoslovakkia intellektuaal- ja ärieliidist põgenes massiliselt läände.
27. augustil naasis Dubcek Prahasse ja teatas emotsionaalses pöördumises, et on nõustunud oma reforme kärpima. Karmide liinidega kommunistid võtsid tema valitsuses positsioonid ja Dubcek oli sunnitud järk-järgult vallandama oma edumeelsed abistajad. Ta isoleeriti nii üldsusest kui ka oma valitsusest üha enam. Pärast nõukogudevastaste mässude puhkemist 1969. aasta aprillis tagandati ta esimeseks sekretäriks ja tema asemele tuli Gustav Husak, “realist”, kes oli nõus tegema koostööd nõukogudega. Dubcek saadeti hiljem kommunistlikust parteist välja ja ta määras Bratislavas asuva metsainspektori.
Kui kommunistlikud valitsused kogu Ida-Euroopas kokku varisesid, sai Praha 1989. aastal taas demokraatlike reformide meeleavalduste kohaks. 1989. aasta detsembris nõustus Gustav Husaki valitsus mitmeparteilise parlamendi nõudmisega. Husak astus tagasi ja esimest korda peaaegu kahe aastakümne jooksul naasis Dubcek poliitikasse uue parlamendi esimehena, kes valis hiljem dramaturgiks ja endise teisitimõtleja Vaclav Haveli Tšehhoslovakkia presidendiks. Havel oli kuulsust kogunud Praha kevade ajal ning pärast Nõukogude mahasurumist tema mängud keelati ja pass konfiskeeriti.
