27. novembril 1095 pidas paavst Urban II ehk keskaja kõige mõjukama kõne, mis tõi kaasa ristisõjad, kutsudes kõiki Euroopa kristlasi üles sõdima moslemite vastu püha maa tagasinõudmiseks, hüüdes “Deus vult ! ”Või“ jumal tahab seda! ”
1042 sündinud Odo of Lagery oli Urban suure reformaatori paavsti Gregory VII kaitsja. Sarnaselt Gregoryle pani ta põhirõhu sisereformile, võitledes sarnasuse (kirikukontorite müügi) ja muude keskajal valitsenud vaimulike väärkohtlemiste vastu. Urban näitas end olevat vilunud ja võimas vaimulik ning kui ta 1088. aastal paavstiks valiti, rakendas ta oma riigitegevust oma konkurentide, eriti Clement III toetamise nõrgendamiseks.
11. sajandi lõpuks oli Püha Maa piirkond, mida tavaliselt nimetatakse Lähis-Idaks, muutunud Euroopa kristlaste jaoks konfliktikohaks. Alates 6. sajandist tegid kristlased sageli palverännakuid oma usundi sünnikohta, kuid kui seldžakid türklased võtsid Jeruusalemma kontrolli alla, keelati kristlastel püha linn. Kui türklased ähvardasid seejärel tungida Bütsantsi impeeriumisse ja võtta Konstantinoopoli, esitas Bütsantsi keiser Alexius I erilise pöördumise Urbani poole abi saamiseks. See polnud esimene omalaadne üleskutse, kuid see tuli Urbani jaoks olulisel ajal. Tahades tugevdada paavstluse võimu, kasutas Urban võimalust ühendada tema all kristlik Euroopa, kui ta võitles türklastelt Püha Maa tagasi.
Prantsusmaal Clermonti nõukogus, kuhu kogunesid mitusada vaimulikku ja aadlikku, pidas Urban julgustava kõne, kutsudes kokku rikkaid ja vaeseid, et peatada oma võitlus ja alustada õiglast sõda, et aidata oma kaaskristlasi idas ja asuda tagasi Jeruusalemma. Urban taunis moslemeid, liialdades lugusid nende kristlusvastastest tegudest ning lubas vabastamist ja pattude vabastamist kõigile, kes surid Kristuse teenimisel.
Urbani sõjahüüd süttis põlema, mobiliseerides vaimulikke, et kogu Euroopas koondada moslemite vastase ristisõja toetamine. Kõike öeldes vastas Urbani üleskutsele marssida Jeruusalemma 60 000–100 000 inimest. Mitte kõik vastanud ei teinud seda vagadusest: Euroopa aadlikke kiusati suurenenud maaomandite ja vallutamisest saadava rikkuse kiusatuses. Need aadlikud vastutasid väga paljude süütute surma eest nii teel Pühale maale kui ka Pühale maale, neelates ära rikkused ja mõisad nende poolt, keda nad pidasid mugavalt oma põhjuse vastasteks. Surnute arvule lisandus kristlike talupoegade kogenematus ja distsipliini puudumine moslemite väljaõppinud, professionaalsete armeede vastu. Selle tulemusel peksti kristlasi algselt tagasi ja ainult triumfeerituna suutsid nad lõpuks triumfeerida.
Urban suri 1099. aastal, kaks nädalat pärast Jeruusalemma langemist, kuid enne, kui uudised kristliku võidu kohta viisid selle tagasi Euroopasse. Tema oli esimene kaheksast järgmise kahe sajandi jooksul ristisõdadena võidelnud suurest sõjalisest kampaaniast, mille veriseid tagajärgi on tunda ka tänapäeval. Roomakatoliku kirik õnnistas Urbanit 1881. aastal.
