Iisraeli okupeeritud Gaza sektoris toimusid Palestiina esimesed rahutused intifada, või „raputamine” araabia keeles, algab üks päev pärast seda, kui Iisraeli veoauto kukkus Gaza Jabalya põgenikepiirkonnas Palestiina töötajaid vedava universaaliga vagunisse, tappes neli ja haavates 10. Gaza palestiinlased pidasid juhtunut tahtlikuks vastumeetmeks. juudi tapmine Gazas mitu päeva enne seda. 9. detsembril viisid nad protestijatena tänavatele, põletasid rehve ja viskasid Iisraeli politsei ja vägede juures kive ja Molotovi kokteile. Jabalyas tulistas Iisraeli armee patrullauto Palestiina ründajate pihta, tappes 17-aastane ja haavata sai 16 inimest. Järgmisel päeval saadeti Gazasse vägivalla kustutamiseks lõhestatud Iisraeli langevarjurid ning rahutused levisid Iisraeli okupeeritud Läänekaldal.
9. detsember tähistas ametlikku algust intifada, kuid meeleavaldused, väikesemahulised rahutused ja iisraellaste vastu suunatud vägivald olid juba mitu kuud järjest eskaleerunud. Aastal 1987 tähistati Gaza sektori ja Jordani läänekalda, endise Egiptuse ja Jordaania kontrolli all olnud maade, mida palestiinlased kutsusid koduks, Iisraeli vallutamise 20 aasta möödumist.Pärast 1967. aasta kuuepäevast sõda asutas Iisrael okupeeritud aladel sõjaväevalitsused ja annekteeris püsivalt Ida-Jeruusalemma Jordani Läänekaldal. Iisraeli valitsuse toel kolisid Iisraeli asunikud okupeeritud aladele, haarates Araabia maad. 1987. aasta detsembriks hõivasid 2200 relvastatud juudi asunikku 40 protsenti Gaza sektorist, samal ajal kui 650 000 vaesunud palestiinlast oli ülejäänud 60 protsendi ulatuses rahvast täis, muutes pisikese Gaza sektori Palestiina osa üheks kõige tihedamalt asustatud aladest maailmas.
Detsembris 1987 plahvatas palestiinlaste meeleheide nende olukorra üle intifada. Rohujuuretasandi ülestõus jõudis peagi Palestiina juhtide kontrolli alla, kes moodustasid ülestõusu ühtse riikliku juhtimisüksuse, millel olid sidemed Palestiina Vabastusorganisatsiooniga (PLO). Ehkki Iisraeli vägede juures kive viskavate noorte pagulaslaagrite pildid domineerisid intifada, liikumine oli Palestiina ühiskonnas laialt levinud. Jõukad palestiinlased ja naisrühmad liitusid sõjakate rühmitustega streikides, boikoteerides ja muudes keerukates taktikates, et võita Palestiina enesevalitsust.
1988. aasta juulis loobus Jordaania kuningas Hussein kogu haldusvastutusest Läänekalda eest, tugevdades sellega Palestiina mõjuvõimu seal. Novembris 1988 hääletas PLO iseseisva Palestiina riigi loomise kuulutamise üle. Vahepeal intifada möllas ja esimese aastapäeva jooksul oli tapetud üle 300 palestiinlase, üle 11 000 oli haavata saanud ja veel paljud arreteeritud.
1988. aasta viimastel nädalatel üllatas PLO juht Yasser Arafat kogu maailma, mõistes hukka terrorismi, tunnustades Iisraeli riigi õigust eksisteerida ja lubades alustada Iisraeliga rahu nimel läbirääkimisi. 1992. aastal sai Tööpartei liider Yitzhak Rabin Iisraeli peaministriks ja lubas kiiresti rahuprotsessis edasi liikuda. Ta külmutas uued Iisraeli asundused okupeeritud territooriumil ja intifada kutsuti viie aasta pärast välja.
1993. aastal allkirjastati Iisraeli ja Palestiina salajased läbirääkimised Norras Oslos, Washingtonis, DC-s 13. septembril ajaloolise omavalitsuse ajutise korra põhimõtete deklaratsiooni allkirjastamisele. Lepinguga nõuti Iisraeli vägede väljaviimist Gaza sektorist. Strip ja Jordani Läänekalda linn ning Palestiina valitsuse moodustamine, kellele lõpuks antaks autoriteet suurema osa Jordani Läänekalda üle.
Hoolimata mõlema poole äärmuslaste katsetest saboteerida rahuprotsessi vägivallaga, viisid iisraellased välja oma lahkumise Gaza sektorist ja Jeerikos 1994. aasta mais. Juulis sisenes Arafat Palestiina juubeldamise ajal Jericosse ja lõi oma valitsuse Palestiina omavalitsuse. 1994. aastal pälvisid Arafat, Iisraeli peaminister Yitzhak Rabin ja Iisraeli välisminister Shimon Peres ühiselt Nobeli rahupreemia lepituspüüdluste eest.
Aastal 1995 mõrvas Rabin Tel Avivis toimunud rahutagamistel juudi ekstremistide poolt ning Iisraeli ja Palestiina rahuprotsess takerdus tema järglaste: Shimon Perese, Benjamin Netanyahu ja Ehud Baraki alla. Septembris 2019 oli kõige raskem vägivald pärast intifada puhkes Iisraeli ja Palestiina vahel pärast seda, kui paremäärmusliku Likudi partei juht Ariel Sharon külastas Templimäge, mis on Jeruusalemmas nii juutide kui ka moslemite jaoks väga oluline usupaik, kellest viimased seda kontrollivad. Otsides tugevat liidrit verevalamise mahasurumiseks, valisid iisraellased veebruaris 2019 Sharoni peaministriks. Pärast ajurabandust asendas teda aprillis 2019 tema asetäitja Ehud Olmert. Püsiv relvarahu ja naasmine rahuprotsessi juurde on endiselt raskesti saavutatav. .
