Ameerika iseseisvussõja ajal kirjutavad Pariisis alla Ameerika Ühendriikide ja Prantsusmaa esindajad sõprus- ja kaubanduslepingule ning alliansi lepingule.
Sõpruse ja kaubanduse leping tunnustas USA-d iseseisva rahvana ning ergutas kaubavahetust Prantsusmaa ja Ameerika vahel, samas kui alliansi leping nägi ette sõjalise liidu Suurbritannia vastu, nähes ette, et Ameerika Ühendriikide absoluutne iseseisvus tuleb tunnistada rahu tingimuseks ja et Prantsusmaal lubataks vallutada Briti Lääne-India.
Lepingutega, mille esimesena sõlmis USA valitsus, vormistas Prantsuse Bourboni monarhia oma kohustuse aidata Ameerika kolooniaid nende võitluses Prantsusmaa vana rivaali Suurbritannia vastu. Prantslaste soov Ameerika Ühendriike aidata oli ajendatud nii ameeriklaste revolutsionääride demokraatlike ideaalide väärtustamisest kui ka kibestumusest selle üle, et nad kaotasid suurema osa oma Ameerika impeeriumist brittidele Prantsuse ja India sõja lõppedes 1763. aastal.
1776. aastal määras mandri kongress Benjamin Franklini, Silas Deane ja Arthur Lee diplomaatilisse komisjoni, et tagada ametlik liit Prantsusmaaga. Prantsuse varjatud abi hakkas kolooniatesse filtreerima peagi pärast vaenutegevuse puhkemist 1775. aastal, kuid alles pärast ameeriklaste võitu Saratoga lahingus 1777. aasta oktoobris veendusid prantslased, et ameeriklased on ametliku lepinguga toetamist väärt.
6. veebruaril 1778 allkirjastati sõpruse, kaubanduse ja liidu lepingud ning mais 1778 ratifitseeris Mandri-Kongress need. Kuu aega hiljem algas Suurbritannia ja Prantsusmaa vaheline sõda, kui Briti eskadrill tulistas kahel Prantsuse laeval. Ameerika revolutsiooni ajal osutusid Prantsuse mereväe laevastikud kriitiliseks brittide lüüasaamises, mis kulmineerus Yorktowni lahinguga oktoobris 1781.
