Sellel päeval 1777 hääletab Mandri-Kongress Thomas Mifflini promomise üle; Arthur St. Clair; William Alexander, lord Stirling; Adam Stephen; ja Benjamin Lincoln kindralmajoriks. Ehkki edutamise eesmärk oli osaliselt tasakaalustada iga osariigi kindralite arvu, tundis brigaadikindral Benedict Arnold kergemeelsust, et viis nooremallohvitseri said temast eduseisu ja vastuseks ähvardasid nad patriootide armeest tagasi astuda.
Kindral George Washington kirjutas 3. aprilli 1777. aasta kirjas Arnoldile oma peakorterist Morristownist New Jerseys ja tunnistas, et on üllatunud, kui ma teie nime kindralmajoride nimekirjas ei näinud. Arvates, et Arnoldi nime väljajätmine oli viga, heidutas Washington pettunud Arnoldit igasuguse kiirustava sammu astumisest.
Arnoldi meelehärmiks sai ta peagi teada, et tema ülem eksis ja esitas oma tagasiastumisavalduse kongressile juulis 1777, kuid loobus sellest Washingtoni tungival nõudmisel. Vaatamata sellele, et tal oli George Washingtoni toetus, tundis Arnold end jätkuvalt oma ülemuste ülekohtuselt kahe silma vahele. Lõpuks reetis Arnold 1780. aastal oma riigi, pakkudes New Yorgis West Pointi patrioodide käes oleva kindluse üle anda brittidele. Kui West Point oleks nende käes, oleks britid kontrollinud kriitilist Hudsoni jõe orgu ja eraldanud Uus-Inglismaa ülejäänud kolooniatest. Tema naine Margaret oli lojaalist ja ta poleks oma plaanidele vastu olnud. Tema maatükk aga nurjati ning Ticonderoga ja Saratoga kangelane Arnold sai Ameerika ajaloo kuulsaimaks reeturiks. Ta jätkas võitlust brittide poolel revolutsioonis ja pärast sõda naasis Suurbritanniasse, kus ta 1801. aastal Londonis vaesuses suri.
