Itaalia maadeavastaja Christopher Columbus seab esimest korda jala Ameerika mandriosale, tänapäeva Venezuela Paria poolsaarele. Pidades seda saareks, ristis ta selle Isla Santa ja väitis seda Hispaania jaoks.
Columbus sündis Itaalias Genovas 1451. aastal. Tema varasest elust on vähe teada, kuid ta töötas meremehe ja seejärel purjetamisettevõtjana. Ta sai kinnisideeks võimaluse rajada teed läänepoolsele mereteele Indiasse Cathaysse (Hiina) ning Aasia muinasjutulistele kuld- ja vürtsisaartele. Sel ajal ei teadnud eurooplased otsest mereteed Lõuna-Aasiani ning Egiptuse ja Punase mere kaudu kulgev marsruut oli Osmanite impeeriumi poolt eurooplastele suletud, nagu ka paljud maismaateed. Vastupidiselt levinud legendile uskusid Columbuse aja haritud eurooplased, et maailm on ümar, nagu seitsmendal sajandil väitis Püha Isidore. Kuid Columbus ja enamik teisi alahindasid maailma suurust, arvutades, et Ida-Aasia peab asuma umbes seal, kus Põhja-Ameerika maakeral asub (nad ei teadnud veel Vaikse ookeani olemasolust).
Ainult Atlandi ookeanil, arvas ta, et lamades Euroopa ja Ida-India rikkuste vahel, kohtus Columbus Portugali kuninga Johannes II II-ga ja püüdis veenda teda toetama oma indiaanlaste ettevõtet, nagu ta oma plaani nimetas. Teda noomiti ja ta läks Hispaaniasse, kus ka kuningas Ferdinand ja kuninganna Isabella lükkasid ta vähemalt kaks korda tagasi. Pärast Hispaania vallutamist Granada mauride kuningriiki 1492. aasta jaanuaris nõustusid võiduga loputatud Hispaania monarhid siiski oma reisi toetama.
3. augustil 1492 alustas Columbus purjetamist Hispaania Palosest kolme väikese laevaga Santa María, Pinta, ja Niña. 12. oktoobril vaatas ekspeditsioon maad, arvatavasti Bahama saartel asuvat Watlingi saart, ja läks samal päeval kaldale, nõudes seda Hispaania jaoks. Hiljem sel kuul vaatas Columbus Kuuba, mis tema arvates oli Mandri-Hiina, ja detsembris maandus ekspeditsioon Hispaniolasse, mis Columbuse arvates võis olla Jaapan. Ta rajas sinna 39 oma mehega väikese koloonia. Maadeavastaja naasis kulla, vürtside ja “India” vangistustega Hispaaniasse märtsis 1493 ning Hispaania kohus võttis ta vastu kõrgeimate aumärkidega. Talle omistati tiitel “ookeani mere admiral” ja kohe korraldati teine ekspeditsioon. Ta oli esimene eurooplane, kes uuris Ameerikat, sest viikingid rajasid 10. sajandil Gröönimaale ja Newfoundlandi kolooniaid.
Varustatud suure 17 laevastikuga, mille pardal oli 1500 kolonisti, asus Columbus septembris 1493 Cádizist teisele teekonnale uude maailma. Maismaa tehti Madalamatel Antillidel novembris. Naastes Hispaniolasse, leidis ta põliselanike tapnud mehed, kelle ta sinna jättis, ja asutas teise koloonia. Purjetades uuris ta Puerto Ricot, Jamaikat ja arvukaid väiksemaid Kariibi mere saari. Columbus naasis Hispaaniasse 1496. aasta juunis ja teda tervitati vähem soojalt, kuna teise reisi saagikus oli selle kuludest palju madalam.
Idapoolsete rikkuste jaoks endiselt ahned Isabella ja Ferdinand leppisid kokku väiksema kolmanda reisi ja käskisid Columbusel leida väin Indiasse. Mais 1498 lahkus Columbus Hispaaniast kuue laevaga, millest kolm olid kolonistidega täidetud ja kolm Hispaniola koloonia jaoks ette nähtud. Seekord maandus ta Trinidadil. Ta sisenes Paria lahte Venezuelas ja istutas Hispaania lipu Lõuna-Ameerikasse 1. augustil 1498. Ta uuris Venezuela Orinoco jõge ja, arvestades selle ulatust, taipas peagi, et on sattunud teisele mandrile. Columbus, sügavalt religioosne mees, otsustas pärast põhjalikku kaalumist, et Venezuela on Eedeni aia välispiirkonnad.
Naastes Hispaniolasse, leidis ta, et saarel olid tema vendade Diego ja Bartholomewi valitsemise ajal halvenenud tingimused. Columbuse jõupingutusi korra taastamiseks iseloomustas jõhkrus ja tema valitsust tabasid nii kolonistid kui ka Taino põliselanike pealikud sügavalt. Aastal 1500 saabus Hispaniolasse Hispaania peakohtunik Francisco de Bobadilla, kellele Isabella ja Ferdinand saatsid kaebusi uurima, ning Columbus ja tema vennad saadeti kettidena tagasi Hispaaniasse.
Ta naasis pärast tagasipöördumist kohe ja Ferdinand ja Isabella nõustusid rahastama neljandat reisi, mille käigus pidi ta otsima maist paradiisi ja kus väidetavalt asuvad lähedal asuvad kullamaad. Samuti pidi ta jätkama Indiasse pääsemise otsimist. Mais 1502 lahkus Columbus Cádizist oma neljandal ja viimasel reisil uude maailma. Pärast naasmist Hispaniolasse, otsis ta oma patroonide soovide kohaselt Kesk-Ameerika rannikut, otsides väina ja kulda. Üritades Hispaniolasse tagasi pöörduda, pidid tema halvas seisukorras laevad Jamaical olema rannas. Columbus ja tema mehed olid maroonitud, kuid kahel tema kaptenil õnnestus kanuuga sõita 450 miili Hispaniolasse. Columbus oli enne päästelaeva saabumist Jamaical avariiline.
Novembris 1504 naasis Columbus Hispaaniasse. Tema peapatroon kuninganna Isabella suri vähem kui kolm nädalat hiljem. Ehkki Columbus sai oma elu viimastel aastatel märkimisväärset tulu Hispaniola kullast, üritas ta korduvalt (edutult) saada publikut kuningas Ferdinandiga, kellele ta tundis, et ta on talle edaspidise hüvitise võlgu. Columbus suri Valladolidis 20. mail 1506, mõistmata oma saavutuse suurt ulatust: Ta oli avastanud Euroopa jaoks uue maailma, mille rikkused järgmise sajandi jooksul aitaksid muuta Hispaania kõige rikkamaks ja võimsamaks rahvaks maakeral.
