Sisu

• Genotsiidi juured: Ottomani impeerium
• Esimene Armeenia veresaun
• Noored türklased
• Esimene maailmasõda algab
• Algab Armeenia genotsiid
• Armeenia genotsiid täna

Armeenia genotsiid oli miljonite armeenlaste halastamatu tapmine Ottomani impeeriumi türklaste poolt. 1915. aastal, I maailmasõja ajal, käivitasid Türgi valitsuse juhid plaani armeenlaste väljasaatmiseks ja veresaunaks. 1920. aastate alguseks, kui massimõrvad ja küüditamised lõpuks lõppesid, oli 600 000–1,5 miljonit armeenlast surnud, paljud neist sunniviisiliselt riigist välja viidud. Tänapäeval nimetab enamik ajaloolasi seda sündmust genotsiidiks: läbimõeldud ja süstemaatiliseks kampaaniaks terve rahva hävitamiseks.Türgi valitsus ei tunnista siiski endiselt nende sündmuste tohutut ulatust ega ulatust.

Genotsiidi juured: Ottomani impeerium

Armeenia inimesed on oma kodu Euraasia Kaukaasia regioonis ehitanud umbes 3000 aastat. Mõnda aega oli Armeenia kuningriik iseseisev üksus: näiteks 4. sajandi alguses sai A. D. esimeseks rahvaks maailmas, kes muutis kristluse oma ametlikuks usundiks.

Kuid enamasti liikus kontroll piirkonna üle ühelt impeeriumilt teisele. 15. sajandil imbus Armeenia võimas Ottomani impeeriumisse.

Nagu enamus nende subjektidest, olid Ottomani valitsejad moslemid. Nad lubasid armeenlastega sarnastel usuvähemustel säilitada teatav autonoomia, kuid nad kohtlesid ka armeenlasi, keda nad pidasid "uskmatuteks", ebavõrdseks ja ebaõiglaseks kohtlemiseks.

Kristlased pidid maksma kõrgemaid makse kui näiteks moslemid ja neil oli väga vähe poliitilisi ja seaduslikke õigusi.

Vaatamata neile takistustele arenes Armeenia kogukond Ottomani võimu all. Nad kippusid olema paremini haritud ja jõukamad kui nende Türgi naabrid, kes omakorda kasvasid oma edu pahaks panema.

Seda pahameelt täiendasid kahtlused, et kristlikud armeenlased on kristlike valitsuste suhtes lojaalsemad (näiteks nende venelaste oma, kes jagavad Türgiga ebastabiilset piiri) kui Ottomani kalifaadi suhtes.

Need kahtlused kasvasid teravamaks, kui Ottomani impeerium varises kokku. 19. sajandi lõpul kuulutas despootlik Türgi sultan Abdul Hamid II, kes oli ennekõike lojaalsusest kinnisideeks ja keda pahandas algav Armeenia kampaania võita peamised kodanikuõigused, et ta lahendab Armeenia küsimuse lõplikult.

"Ma lahendan need armeenlased varsti," ütles ta 1890. aastal ajakirjanikule. "Ma annan neile kõrvakarbi, mis paneb nad… loobuma oma revolutsioonilistest ambitsioonidest."

Esimene Armeenia veresaun

Aastatel 1894–1896 oli see “kast kõrva peal” riigi poolt sanktsioneeritud pogrommi kujul.

Armeenlaste laiaulatuslike protestide tagajärjel lasid Türgi sõjaväelased, sõdurid ja tavalised mehed armeenlaste külad ja linnad maha ning tapsid oma kodanikud. Mõrvati sadu tuhandeid armeenlasi.

Noored türklased

1908. aastal tuli Türgis võimule uus valitsus. Rühm reformierakondlasi, kes nimetasid end nooreteks türklasteks, kukutas sultan Abdul Hamidi ja lõi moodsama põhiseadusliku valitsuse.

Algul lootsid armeenlased, et neil on selles uues riigis võrdne koht, kuid nad said peagi teada, et natsionalistlikud noored türklased tahtsid kõige rohkem impeeriumit "turgutada". Selle mõtteviisi kohaselt olid mitte-türklased ja eriti kristlikud mitte-türklased uuele riigile tõsine oht.

Esimene maailmasõda algab

Aastal 1914 astusid türklased Saksamaa ja Austria-Ungari impeeriumi I maailmasõja juurde. (Samal ajal kuulutasid Ottomani usuvõimud püha sõja kõigi kristlaste, välja arvatud nende liitlaste vastu).

Sõjaväe juhid hakkasid väitma, et armeenlased on reeturid: Kui nad arvasid, et liitlaste võidukäigul võiksid nad iseseisvuse võita, siis see argument läks, armeenlased tahaksid innukalt vaenlase eest võidelda.

Sõja intensiivistumisel korraldasid armeenlased vabatahtlikud pataljonid, et aidata Venemaa armeel võidelda Kaukaasia piirkonnas türklaste vastu. Need sündmused ja Armeenia rahva üldine Türgi kahtlus panid Türgi valitsuse nõudma armeenlaste “väljaviimist” idarinde piki sõjapiirkondi.

Algab Armeenia genotsiid

24. aprillil 1915 algas armeenlaste genotsiid. Sel päeval arreteeris ja hukati Türgi valitsus mitusada armeenia haritlast.

Pärast seda suunati tavalised armeenlased kodust välja ja nad saadeti surmareisidel läbi Mesopotaamia kõrbe ilma toidu või veeta.

Sageli riisuti marssijad alasti ja nad sunniti kõrvetava päikese all kõndima, kuni nad surnuks langesid. Inimesed, kes peatusid puhata, tulistati.

Samal ajal lõid noored türklased “eriorganisatsiooni”, mis omakorda korraldas “tapmisrühmi” või “lihunikupataljonit”, et viia läbi, nagu üks ohvitser ütles, “kristlike elementide likvideerimine”.

Need tapmismeeskonnad koosnesid sageli mõrvaritest ja muudest endistest süüdimõistetutest. Nad uputasid inimesi jõgedesse, viskasid kaljudelt maha, lõid risti ja põletasid elusalt. Lühidalt öeldes oli Türgi maakoht täis Armeenia surnukehi.

Rekordid näitavad, et selle “türifitseerimise” kampaania ajal röövisid valitsusüksused ka lapsi, muutsid nad islamisse ja andsid nad türgi peredele. Mõnes kohas vägistasid nad naisi ja sundisid neid liituma Türgi “haremidega” või tegutsema orjadena. Moslemipered kolisid küüditatud armeenlaste kodudesse ja arestisid nende vara.

Ehkki teated on erinevad, nõustub enamik allikaid, et veresauna ajal oli Ottomani impeeriumis umbes 2 miljonit armeenlast. 1922. aastal, kui genotsiid oli lõppenud, oli Ottomani impeeriumis alles 388 000 armeenlast.

Kas sa teadsid? Ka Ameerika uudisteväljaanded pole Türgi kuritegude kirjeldamiseks vastumeelselt kasutanud sõna “genotsiid”. Lause “Armeenia genotsiid” ilmus New York Timesis alles 2019. aastal.

Armeenia genotsiid täna

Pärast osmanite alistumist 1918. aastal põgenesid noorte türklaste juhid Saksamaale, kes lubas neid genotsiidi eest süüdistusi mitte esitada. (Siiski arvas rühm armeenia natsionaliste genotsiidi juhtide leidmiseks ja mõrvamiseks operatsiooni Nemesis nime all plaani.)

Sellest ajast peale on Türgi valitsus eitanud genotsiidi toimumist. Armeenlased olid vaenlase jõud, väidavad nad, ja nende tapmine oli vajalik sõjameede.

Täna on Türgi oluline USA ja teiste lääneriikide liitlane ning seetõttu on ka nende valitsused olnud vastumeelsed, et hukka mõrvad juba ammu. 2019. aasta märtsis hääletas USA kongressi komisjon lõpuks genotsiidi tunnustamise poolt.

Türgis on aga vähe muutunud: hoolimata armeenlaste ja kogu maailmas sotsiaalse õigluse pooldajate survest on Türgis endiselt ebaseaduslik rääkida sellel ajastul armeenlastega juhtunust.